MILLIST PÄIKESEELEKTRISÜSTEEMI VALIDA?

 

Kui hakata mõtlema, millist süsteemi päikesest elektri kättesaamiseks ehitama hakata, on üldiselt kaks suunda:

autonoomne süsteem ja võrku ühendatud süsteem. Mõlemal süsteemil on omad vead ja head.

Esimesena siis võrku ühendatud süsteemist.Üsna populaarne valik, kui on plaanis hakata elektrit tootma ja seda ka võrku müüma. Nagu ka nimi ütleb, eeldab see variant,et paigaldise asukohas on võrguühendus olemas, st elektrilevi vms elektriedastaja liinid, muidu muutub toodetud elektri võrku müümisne raskeks. Asi käib siis nii, et päikeselistel päevadel toodab süsteem rohkelt elektrit, mida tarbimiskoht reeglina ära ei kasuta. Ülejäävad KWHid lastakse läbi arvesti "tagurpidi" võrku tagasi, mille eest siis saadakse hiljem pisku elektritootjalt. Antud variandi suureks plussiks on see, et puudub vajadus elektri salvestamiseks ehk siis pole vaja rajada akupanka. Kõik, mis päike annab, läheb kas võrku või enda tarbeks ja kui päike ei luba, võtab paigaldis vajamineva elektri võrgust.

Süsteemi plussid:

-Saab kasutada suhteliselt suuremaid võimsusi summaarselt väiksemate kuludega

-Puudub vajadus suure akupanga jaoks

-Teoreetiliselt ei teki ületootmise ohtu, kuna kõik toodetav energia läheb käiku, kas müügi näol või oma tarbimise teel.

Süsteemi miinused:

-Võrgkatkestuse ajal puudub elekter (va süsteemil, millel on ehitatud backup akupank)

-Hinnad, mida elektritootjad maksavad, on suhteliselt madalad. Lisaks sellele, kui hakatakse tunnipõhiselt ostma elektrit, siis sel ajal, kui paneelid toodavad kõige rohkem elektrit, on kwh turuhind kõige madalam, kuna siis suurt keegi ei tarbi elektrit, kuid toodavad paljud- turul on elektriküllus. Öisel ja talvisel ajal, kui päikest ei ole, on kwh hind kolosaalselt teine, kuid siis paneelid ei tooda midagi ja tuleb ikka rämeda hinnaga elektrit võrgult osta.

Võrku ühendatud süsteemi põhikomponendid on:

-Päikesepaneelid (aasta 2013 alguses lubab elektrilevi ühele mõõtepunktile kuni 11kw võimsust kas siis päikesepatareidest või tuulikutest)

-Võrguinverter - on siis seade, mis reguleerib kogu protsessi, tegeleb pingete sünkroniseerimisega, alalisvoolu vahelduvvooluks muundamisega ja kõige muu vajalikuga

-Elektriarvesti - selle tuleb paneb elektrilevi elektrik kilpi, kas siis olemasoleva arvesti asemele või uuena uude liitumispunkti. Arvesti hakkab siis loendama ka elektrit, mis võrku tagasi antakse tarbija poolt. Uued kaugloetavad arvestid suudavad seda kõike juba ise teha.

 

 

 

 

AUTONOOMNE SÜSTEEM- on paiagldis, kus puudub väline elektriline ühendus elektrivõrguga. Süsteemi kandvateks osadeks on päikesepaneelid, kontroller/inverter, akupank. Paneele võib lisada nii, kuidas parasjagu vajadus on ja palju muidugi ülejäänud süsteemi osad kannatavad. Kontroller sisuliselt reguleerib kõike süsteemis. Eelkõige kontroller muundab pinge akude laadimiseks sobivaks ja välistab võimaluse akud üle laadida. Samas lülitub kontroller ka välja, kui aku pinge langeb alla normi, vältides aku täiesti tühjaks käitamist. Kontrollereid on mitut sorti. On MPPT kontrollerid, PWM kontrollerid. On kontrollerid, millele on vahelduvvoolu inverter sisse ehitatud, kuid enamasti ei ole. Akupank on siis aku või akude kogum päikeseenergia salvestamiseks, et seda õhtusel ajal, kui päike on loojunud, kasutada.

Süsteemi plussid on:

-Sisuliselt on tegu "päris oma" elektrijaamaga. Toodad, palju tahad ja tarbid, palju toodad.

-Süsteemi käigushoidmine ei sõltu absuluutselt elektrilevist, st et paigaldise asukohta ei pea ulatuma elektrilevi liinid.

-Sobib hästi kaasaskantavate elektriboxide konstrueerimiseks

Miinused:

-Süsteem eeldab sõltuvalt vajadusest akupanka, millel on päris soolane soetamishind, lisaks akud ka amortiseeruvad, mille järel tuleb need välja vahetada

Väga täpselt tuleb arvestada oma tarbimist, süsteemi tootlikust ja akupanga salvestamismahtu. Üsna kergelt võib ette tulla energia alatootmist või ületootmist